Elu on lihtsalt… mmm… IMELINE. Ma tean, kõlab klišeelikult, aga teate, vahel peabki elul laskma natuke roosamannat pritsida – sest noh, kui mitte nüüd, millal siis veel? Viimased kolm kuud Eestis olid nagu puhastuskuur – jätsin maha need katkised üheööromansid, mis rohkem närvidele kui närvikõdile mõjusid. Tõmbasin jooned alla ja hakkasin päriselt unistama. Ja mitte niisama «oh, kunagi võiks», vaid päriselt. Tahan reisida, kirjutada, laval nalja teha ja teisi naerma panna. Leida uusi sõpru, vanad tutvused üles soojendada ja luua neid mälestusi, millest räägitakse 20 aastat hiljem veinipudeli taga: «Mäletad veel, kui…?»
