Andres Peets (66) on nimi, mis paljudele seostub ärimaailma tõusude ja langustega, meelelahutuse kuldsete aegadega ning mõnikord ka kõmuajakirjanduse värvikate ridadega. Kuid kaugeltki mitte kõik, kes on temast kuulnud, tunnevad inimest selle nime taga. Hiljuti ilmunud elulooraamatus „Aga äkki lehmad näevad jumalat“ näitab Peets end harjumatult haavatavana – mehena, kes julgeb rääkida nutmisest, kahetsustest, perekonnast ja elu õppetundidest. See pole lihtsalt ühe elatud elu kronoloogia, vaid sisekaemus – üks ausamaid, mis eesti meesautorilt seni ilmunud.
