Venezuela tee Lõuna-Ameerika herilasepesaks
Brasiilia: ettevaatlik naaber
Brasiilia on viimastel kümnenditel hoidnud Venezuela suhtes topeltjoont: piiriäärset sõjalist kohalolekut on järjepidevalt tugevdatud, kuid ametlik poliitika on olnud selgelt sekkumisvastane. President Michel Temer (ametis 2016–2019) saatis piiriäärsesse Roraima osariiki tuhandeid sõdureid, et ohjata Venezuelast tulevat migratsioonivoogu. Piir kahe riigi vahel on üle kahe tuhande km pikk, aga seda ületab vaid üksainus maantee ainsa ametliku piiriületuspunktiga.
Brasiilia on piiriäärset sõjalist kohalolekut järjepidevalt tugevdanud, kuid ametlik poliitika on olnud selgelt sekkumisvastane.
President Jair Bolsonaro (ametis 2019–2023) lisas vägesid, aga ei võtnud omaks mingeid sõjalise invasiooni plaane. Nende üle meedias siiski spekuleeriti. Bolsonaro-aegne erukindralist asepresident Hamilton Mourão rõhutas, et Brasiilia ei luba oma territooriumilt USA vägede operatsioone Venezuela vastu ning lükkas tagasi „äärmuslikud meetmed“, mis võiksid eskaleerida kriisi laiaulatuslikuks konfliktiks. Selline hoiak peegeldas Brasiilia pikka traditsiooni lahendada naaberkriise regionaalse diplomaatia kaudu. Siiski katkestas president Bolsonaro Brasiilia diplomaatilised suhted Maduro valitsusega 2020. aastal.
2023. aastal ametisse astunud president Luiz Inácio Lula da Silva praegusel ametiajal on selline hoiak jätkunud katsetes positsioneerida Brasiiliat vahendaja ja dialoogiplatvormina, mitte otsese režiimimuutuse tööriistana. Diplomaatilised suhted küll taastati, kuid hiljem vetostas Brasiilia Venezuela liitumise BRICS+ formaadiga ning avalikus retoorikas hakati rõhutama vabade valimiste ja rahvusvaheliste kokkulepete täitmise vajadust.
Colombia: suurim pagulaste vastuvõtja
Colombia ja Venezuela suhted on ajalooliselt kõikunud tihedast majanduslikust läbikäimisest kuni sügavate diplomaatiliste kriisideni. 2015. aasta kriis puhkes pärast seda, kui Maduro kehtestas eriolukorra Táchira osariigis, sulges ühepoolselt piiri ja alustas Operativo de Liberación y Protección del Pueblo operatsiooni, õigustades seda paramilitaarse vägivalla ja salakaubanduse vastase võitlusena. Kampaania tulemus oli kümnete tuhandete inimeste sunnitud tagasitulek Colombiasse, majanduslik šokk piiriäärsetele kogukondadele ja piiri sulgemine. See avati alles Gustavo Petro Colombia presidendiks saades 2022. aastal.
Petro võimulepääs muutis dünaamikat: uue vasakpoolse valitsuse jaoks oli prioriteet taastada kaubandus ja inimeste liikumine ning normaliseerida suhted Caracasega, mis väljendus pidulikus Simón Bolívari silla taasavamises. Samal ajal on Colombia jäänud Venezuela rändekriisi raskuskeskuseks: seal elab üle 2,8 miljoni venetsueellase, mis on diasporaa suurim kogukond. See on sundinud Bogotád korraga silmitsi seisma julgeoleku-, sotsiaalteenuste ja piiristabiilsuse küsimustega.
Guyana ja Essequibo: vana piiritüli uues geoloogilises võtmes
Kui tänapäeval räägitakse kolmest Guajaanast – ingliskeelne Guyana Kooperatiivne Vabariik, hollandikeelne Suriname Vabariik ja Prantsuse Guajaana, siis ajalooliselt oli neid kokku viis. Praegune Brasiilia osariik Amapá oli Portugali Guajaana ja Venezuela ida- ja kaguosa Hispaania Guajaana. Venezuela ja Guyana suhteid on pea võimatu lahutada Essequibo vaidlusest, kus Caracas nõuab endale ligikaudu kahte kolmandikku Guyana territooriumist – kogu nn „Zona en Reclamación“ ulatuses.
Vaidlus sai alguse 19. sajandi lõpus ning 1899. aasta arbitraaž otsustas Briti Guajaana kasuks, kuid Venezuela on seda otsust järjekindlalt vaidlustanud, tuues ÜROs ja Rahvusvahelises Kohtus esile argumente koloniaalõiguse rikkumise kohta. 20. sajandi teisel poolel püüti pinget leevendada 1966. aasta Genfi lepinguga, ent avastused suurtest nafta- ja gaasivarudest Guyana rannikul on andnud territoriaalsele tülile uue hoo.
Georgetowni jaoks on Venezuela sõjaline retoorika ja referendumid Essequibo „reintegratsiooni“ üle otsene eksistentsiaalne oht, samas kui Caracas näeb piirkonda strateegilise ressursiallikana ja ajaloolise õigluse taastamiseni. Möödunud aasta augustis käisin Guyanas ja teema oli seal üleval ka paljude suurte plakatite näol. Pärast president Nicolás Maduro USAsse toimetamist oli esialgne tunne, et lähemal ajal Guyanat Essequibost ilmajäämine ei ähvarda, aga edasised sündmused näitavad, et samas võib kõik ka vastupidi olla.
Trinidad ja Tobago: gaas ja ränne
Suhe Trinidad ja Tobagoga on kujunenud eelkõige energia ja rände ümber. Trinidad asub Venezuela rannikust vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel ja on saanud oluliseks sihtriigiks Venezuelast põgenejatele, eriti pärast seda, kui sisekriis süvenes ja mereteed muutusid üheks väheseks põgenemisvõimaluseks. Samal ajal on Trinidadi ja Tobago valitsus pidanud laveerima Caracase ja Washingtoni vahel, eriti gaasiprojektide puhul, mis sõltuvad USA sanktsioonirežiimist ja lubadest ühiste väljade kasutamiseks Venezuela mandrilaval.
Lisaks energiale on probleem illegaalne kalapüük ja salakaubandus, mis on sundinud valitsusi perioodiliselt piirijulgeolekut karmistama ja sõlmima tehnilisi kokkuleppeid piiritsooni osas merel. Trinidadi jaoks tähendab Venezuela destabiliseerumine nii rändesurvet kui ka riski, et Kariibi mere lõunaosast võiks saada suurema narkokaubanduse ja inimsmuugeldamise koridor.
Kuuba ja Dominikaani Vabariik: kaugemad ülemerenaabrid
Hispaaniakeelsed Kuuba ja Dominikaani Vabariik on samuti üle Kariibi mere Venezuela naabrid. Pärast Kuuba revolutsiooni 1959. aastal olid suhted halvad, sest Fidel Castro toetas geriljaliikumisi Venezuelas nagu mitmel pool mujal. 1970. aastatel alustati lähenemist, kui Caracas hakkas Havannale soodsatel tingimustel müüma naftat ja toetas Kuuba tagasipöördumist Ameerika Riikide Organisatsiooni struktuuridesse.
Kuuba ja Venezuela ideoloogiline ja julgeolekualane liit on kestnud tänaseni.
Bolivariaanliku revolutsiooni ajal muutus suhe strateegiliseks liiduks: Hugo Chávez ja vennad Castrod ehitasid välja Petrocaribe skeemi, mille kaudu Kuuba sai Venezuelast subsideeritud naftat, vastutasuks tervishoiu-, haridus- ja julgeolekukoostöö ning Kuuba spetsialistide kohaloleku eest. Kahe riigi ideoloogiline ja julgeolekualane liit on kestnud tänaseni.
Dominikaani Vabariigis oli aastail 1934–61 diktaatorina võimul generalissimus Rafael Trujillo ja suhted sõltusid suuresti sellest, kes oli parajasti Venezuela president. Madalseis kujunes 1960. aastal, kui Trujillo korraldas atentaadi Venezuela demokraatia isaks (padre de la democracia venezolana) peetava Rómulo Betancourti (president 1945–48 ja 1959–64) vastu. Viimastel aastatel on Dominikaani Vabariik osalenud Ladina-Ameerika riikide deklaratsioonides Venezuela inimõiguste teemadel, ent jätkunud on koostöö energia, investeeringute ja migratsiooni küsimustes.
Diasporaa
Venezuelast on lahkunud 8–9 miljonit inimest, kellest ligi 7 miljonit on ümber asunud Ladina‑Ameerikasse ja Kariibi mere saartele. See on muutnud riigi suhet teiste Lõuna-Ameerika riikidega fundamentaalselt: Colombia (2,8 mln vastuvõetud põgenikku), Peruu (1,1 mln), Brasiilia (0,6 mln), Tšiili (0,5 mln) ja Ecuador (0,45 mln) on pidanud ümber kujundama oma sotsiaalpoliitikad. See diasporaa on toonud kaasa uue poliitilise mõõtme, kus Venezuelast pärit kogukonnad osalevad aktiivselt vastuvõtjariikide debattides migratsiooni, demokraatia ja Venezuela tuleviku üle.
Euroopas ja Põhja-Ameerikas on peamisteks sihtriikideks Hispaania ja USA, kus on vastavalt 0,3 ja 0,5 miljonit põgenenut. Juba on tõusetunud küsimus inimeste naasmisest ilma Madurota Venezuelasse. Läinud nädalal ilmus Mixed Migration Centre’i sellekohane analüüs, kus nähakse ette pigem piiratud ja järkjärgulist, ent mitte massilist venetsueellaste tagasipöördumist. Võimalikud on kolm stsenaariumi: massilised tagasipöördumised stabiliseerumise korral, osalised tagasipöördumised majanduslike stiimulite tõttu ilma suure poliitilise muutuseta või hoopis uus põgenemiste laine, kui võimuvõitlus süveneb.
Venezuela majanduslik tulevik on ebaselge. 1950. aasta hinnangute järgi oli Venezuela SKP elaniku kohta ostujõu pariteedi järgi USA, Šveitsi ja Uus-Meremaa järel maailmas neljas. Nüüd on Venezuela majanduslikult põhja kukkunud: riik edestab CIA numbrite järgi Ameerika maailmajaos üksnes Haitit ja IMFi andmetel lisaks Hondurast. Praegu ei saa Venezuela kohta veel öelda, et „olukord on nii halb, et saab vaid paremaks minna“ või „kunagi pole nii halb, et ei saa hullemaks minna“.
The post Venezuela tee Lõuna-Ameerika herilasepesaks appeared first on Diplomaatia.