Olen kodune viie lapse ema ja tunnen, et mu elu on täisväärtuslik, õnnelik ja terviklik. Lastega ringi liikudes kohtan nii mõnigi kord pilke, millest võiks välja lugeda, et olen selle madala sündimusega väikeriigi viimane lootuskiir. Seda arvestades on pisut kummastav näha, et mitmes statistikas, naisõiguslaste retoorikas ja seadusandluses olen ma kas lihtsalt nähtamatu või koguni ühiskondlikult kahjulik element, kirjutab Mari-Vivian Ellam (Isamaa).
