Ma istun tihti bussis või koolisööklas ja kuulan, millest inimesed räägivad. Tavaliselt on teemaks maksud, mingi uus skandaal poliitikas või see, kui kallis on poes piim. Aga kui keegi küsib, milline on homne Eesti, siis tekib vaikus. Nagu kardaksime unistada või nagu ootaksime, et keegi teine, keegi vanem ja targem, ütleks meile ette, mis saama hakkab. Minu arvates on see aga meie suurim viga. Me ei saa oodata homset nagu mõnd bussi, mis tuleb graafiku alusel – peame selle bussi ise käima lükkama, kirjutab Valga Gümnaasiumi õpilane Kerli Ojamets.
