Pärast viiekümnendat eluaastat kujuneb inimeses midagi eriti haruldast ja väärtuslikku: selgus iseenda suhtes. Teatakse, mida vajatakse ja mida mitte, millised suhted toidavad ja millised väsitavad, milline eluviis sobib ja milline enam mitte. Just siis muutuvad isiklikud piirid eriti tähtsaks ja neid tuleb hoida sama rahulikult, kui hoitakse enese rahu.
