Pöördun mõnikord juba nähtud filmide juurde tagasi – mitte nostalgiast, vaid kuna nad taasühendavad mind millegagi, millest parajasti mõtlen või loen. Hiljuti jõudis uuesti ekraanidele Thomas Vinterbergi film „Perekonnapidu“ („Festen“, 1998). Kuigi omal ajal pälvis see linateos laialdast tunnustust, sealhulgas Cannes'is žürii preemia ning Euroopa filmiauhinna, tõmbas mind tema juurde tagasi hoopis miski muu.
