1933. aasta kevadel sõitis mu vanaema, kes oli siis 19aastane, koos oma mehega Moskvast mere äärde Novorossiiskisse, kus Gelendžiki lähistel oli perekonnale kuuluv aiaga suvemaja. Rong sõitis läbi Harkivi ja noored nägid aknast midagi sellist, millest vanaema veel aastaid hiljem sosinal jutustas. Jaamade vahelistes peatuskohtades ja väikestes jaamades roomasid rongi juurde kurnatud, räbalates inimesed, elavad luukered, ja sirutasid vagunite poole süüa anudes kondised käed, kirjutab kirjanik ja ajaloolane Sergei Medvedev oma värskes essees.
