Kunagi võttis raamatu kirjutamine aastaid ja selle lugemine päevi – see ajavahe andis sõnadele kaalu. Täna võib tehisaru koostada sama mahuka teksti minutitega ning keegi teine laseb selle omakorda automaatselt kokku võtta. Suhtlus muutub üha kiiremaks, kuid kas see muutub ka sisukamaks? Kui loomine ei nõua enam pingutust, kas kaob ka sügavam mõtestamine? Üha sagedamini ei kirjuta me enam ise, vaid silume masina pakutud lauseid. See võib tunduda süütu ajavõit, ent pikemas plaanis võib see muuta viisi, kuidas meie mõtted üldse kujunevad. Kas oleme jõudmas punkti, kus arvuti ei muutu meie moodi – vaid meie muutume tema sarnaseks?
