Eva Kolditsa «Sügissonaadi» juures mõjub sümpaatsena, et lavastaja ei ürita Ingmar Bergmani kaanoniga demonstratiivselt suhestuda. Bergman on teatris kultustatud umbes nagu Tšehhovgi – ning just seepärast tundus värskendav, lavastaja ei teinu autorist eraldi hardusobjekti.
