SÜÜRIA KUI MAAILMA PÜSSIROHUTÜNN
Venemaa ja Iraani avalik sekkumine Süüria kodusõtta on muutnud selle rahvusvaheliseks konfliktiks, millel võivad olla väga kaugeleulatuvad mõjud maailmapoliitikale. Moskva ja Teherani ühiseks eesmärgiks on päästa Süüria president al-Assad ning sundida samas USA ja teised lääneriigid Lähis-Idas taanduma.
Iseenesest pole toimuvas midagi üllatavat. President Putin teatas juba aastaid tagasi, et tema strateegiliseks eesmärgiks on Venemaa kui iseseisva globaaljõu positsioonide taastamine. Selle saavutamiseks on mõistagi vastassseis Ameerika Ühendriikide ja tema liitlastega vältimatu. Seda nii Venemaa vahetus naabruses kui ka näiteks sellises mõjuderägastikus nagu Lähis-Ida.
Moskvas tunnetatakse, et Lääne liidrid on liiga ujedad või varasematest konfliktidest väsinud jõudu kasutama. Seetõttu püüab Venemaa ära kasutada president Obama otsustamatust ja Euroopa peataolekut ning täita seda vaakumit, mida sõda Süürias pakub. See on märgiline ka põhjusel, et sellist sõjalist sekkumist ei ole Venemaa ette võtnud alates Afganistanist taandumisest 1988. aastal.
Venemaa on viimastel aastatel oma agressiivsete sammudega pidevalt kompinud Lääne reaktsioone ning võimekusi jõule vähemalt näilise jõuga vastata. See on küll viinud Venemaa sanktsioonide tõttu teatavasse isolatsiooni, kuid vähemalt praegu ei näi see Kremlis kedagi kohutavat.
Moskvas pigem arvestatakse, et USA presidendivalimiste kampaania on soodus hetk oma positsioonide tugevdamiseks. Putin võib mõelda, et kui Obama polnud valmis 2013. aasta sügisel Süürias sekkuma ega aasta hiljem Ukrainale relvastust tarnima, siis ei pruugi ta oma viimasel valitsemisaastal samuti takistada Venemaa tegevust oma mõjuala laiendamisel. Eriti siis, kui Venemaa teeb seda jõuga.
Kuigi sõda Ukrainas pole veel kaugeltki ajalugu, on just Süüriast kujunenud sõna otseses mõttes rahvusvahelise julgeoleku püssirohutünn. Venemaa õhuväe agressiivne tegevus Süürias ning Türgi õhupiiri rikkumised võivad viia ettearvamatute tagajärgedeni. Venemaa ja NATO pole juba ammu olnud nii lähestikku võimalikule sõjalisele kokkupõrkele kui praegu. Väikesest näpuveast võib kujuneda tõsine konfliktiahel.
Eesti julgeolekut silmas pidades on erakordselt oluline jälgida sündmuste arengut Süürias ja laiemas Lähis-Idas. Esiteks läheb meile otseselt korda meie liitlaste, eeskättt Türgi julgeolek ja tema piiride puutumatus. Teiseks on ilmne, et Venemaa ei pruugi piirduda oma mõjualasid laiendavas ofensiivis üksnes Süüriaga. Halbade asjaolude kokkulangemisel või vahetu konflikti tekkimisel NATO liikmetega võib kiirelt pingestuda olukord ka Balti regioonis. Moskvas võidakse teha valearvestus ning panustada strateegilisele ülekaalule Läänemere ruumis.
Seepärast on äärmiselt oluline, et meie liitlased jätkaksid suuremas tempos heidutusvõime loomist Poola-Balti piirkonnas. Lootus, et Venemaaga õnnestub lähiajal konstruktiivselt laua taha istuda, on rajatud paraku valedele eeldustele. Venemaa on vallandanud Lääne suunal jõumängu, sisuliselt hübriidse sõja, mille vastu aitab üksnes NATO jõuline ühispoliitika. Alles seejärel on võimalik laua taga asjad selgeks rääkida. (FOTO:AFP)