Iga järjekordse hirmukülvi peale, et tehisintellekt hakkab inimese abita kirjanikuks või kunstnikuks, meeldib mulle silmi pööritada, sest looming tuleb ikkagi mingist inimlikust impulsist, meeldigu see meile või mitte. Heneliis Nottoni «Tähed Agnesele» on täpselt selline isiklik ja haavatav teos, mis sünnib sellest impulsist, veel enam soovist oma kogemust kellegagi jagada, hoolimata, kuidas see kellelegi tunduda võiks või mis mu ema sellest arvab.
