Sageli kuuleb noori kurtmas: „Mind ei võeta tööle, sest mul pole kogemust.“ Ka lapsevanemad ja ühiskond just ülemäära vastu ei vaidle. Ja tõepoolest – see on mure, ma ei eita seda. Kuid samal ajal tekib mul küsimus: kas noor ise on midagi ette võtnud, et seda kogemust saada? Kas on püütud tõestada oma valmisolekut panustada, õppida ja kasvada, isegi siis, kui selle eest kohe palka ei maksta?
