Olen viimastel nädalatel juhtunud nii Tartus, Tallinnas kui Brüsselis kokku mitme ametikandjaga, kelle üks või peamine ülesanne on esindada Eestit välismaal. Pole üllatav, et kõigi nendega on juba mõni sekund pärast teretamist – justkui iseenesest – kujunenud peamiseks jututeemaks EKRE lärmaka parempopulistliku retoorika mõju Eesti kuvandile ning sellest lähtuv hirm, et mingil hetkel võivad meie liitlased hakata meis kahtlema, võib-olla isegi meist ära pöörama.
