1981. aastal trehvasid Londonis ühes hi-fi-poes juhuslikult Neil Tennant ja Chris Lowe. Huvitaval kombel oli tollal muusikaajakirjanikuna leiba teeninud hilisem vokalist Tennant see, kes oli sinna ostma läinud süntesaatorit Korg MS-10.
Alustan vastukaja tagasivaatega. Aastal 2003 asutasid Roman Baskin ja Üllar Saaremäe projektiteatri Kell Kümme. Lavastaja Roman Baskini repertuaarivalik oli nõudlik, vaimukas, komöödiažanri suhtes erksalt lugupidav. Saaremäe jätkab ja hoiab nüüd oma teatris Sagittario sedasama maitsekat nõudlikkust, materjalivalik aga lähtub lavastaja isikupärast.
Ferdinand Addisi «Rooma. Igavene linn» on kaalukas teos nii mahult, kaalult kui haardelt. Teisalt on selle müütilise mõõtmega suurlinna ligi kolme tuhande aasta pikkuse ajaloo kokkuvõtmine ligi 700 leheküljel mingis mõttes pelgalt märkmete tegemine. Seda juhul, kui sellele ei omistata personaalset tähendust, ja just sellega tuleb Addis väga hästi toime.
Indrek Hargla «Heade mõrvade linn. Kolm mõrvalugu Tartust» on mõnus ja humoorikas suvelugemine ennekõike kõigile neile, kes igal võimalikul hetkel õhkavad Tartu poole, peavad end kultuurseteks inimesteks ning mis peamine, armastavad seejuures lugeda ka krimkasid.
Nüüd on see siis lõplikult kohal: pikad päevad ja valged ööd. Suvi! Ja koos sellega karjuv kohustus puhata, lõõgastuda, pidutseda, ringi trippida, nautida kuumusrammestust, anda järele kergemeelsete seikluste kutsele oma rahutuks muutunud hinges, olla veel kord vallatu ja noor. Või siis püsida toas (või vähemalt varjus) ning lugeda asendustegevuseks raamatuid, mida seni pole jõudnud või viitsinud?
Edith Pretty arheoloogiline avantüür ja Sutton Hoo leid muutsid arusaama Inglismaa ennemuistsest maailmast. Maailma tulebki vaadata avara pilguga, sest Kääbiku urg on kõigest kujund, kirjutab maalikunstnik Urmo Raus.
Kui Eesti staažikaim lendorava-uurija Uudo Timm hakkas Alutaguse metsades haruldase ja peidulise öölooma elupaiku otsima, kulus tal aastaid, enne kui lendoravat nägi. Aja jooksul on zooloogid loomakest paremini tundma õppinud ning hoiavad pilku peal ligi sajal lendorava pesapuul, ent pildile on meie looduskaitse vapilooma püütud siiski üsna harva.
Kumu näitusel «Läbi su silmaterade musta kuru» on vaatluse all kümne naisgraafiku teosed aastaist 1960–1980. Tegu ei ole mitte ülevaate-, vaid sissevaatenäitusega. Kuraatorid on omavahelisse dialoogi asetanud Concordia Klari, Silvi Liiva, Aili Vindi, Naima Neidre, Marje Üksise, Marju Mutsu, Kaisa Puustaki, Marje Taska, Vive Tolli ja Mare Vindi varajase loomingu.
Kas mõttekojad on poliitiliselt erapooletud või kanaliseerivad sponsorite rahastust erakondade kampaaniasse? Teema üle arutavad politoloog, Euroopa vähemusküsimuste keskuse direktor Vello Pettai Flensburgist ning Postimehe arvamustoimetuse juht, mõttekoja PESA asutajaliige Martin Ehala.
Esmaspäeval täitus loomaaial 40 aastat Veskimetsa asumis. Kadriorus Mäekalda tänaval elanud loomadest on tänini alles harikrokodill Vanamees, kelle koorumisest möödub tänavu tõenäoliselt 60 aastat. Ta saabus Tallinna 1972. aastal Berliini Tierparkist.
Börsifirma Enefit Greeni juhi Aavo Kärmase aias pole sel aastal veel kordagi muru niidetud. Aastas sadu miljoneid eurosid investeeriva ettevõtte boss elab ligi sajandi vanuses kortermajas. Tema kodus pole kipsseinu ega aias elupuuhekke, aga leidub mõnusasti sassis kiviktaimla ja tomateid täis kasvuhoone.
TEATEREndlas kl 18 muusikaline lastelavastus «Tipp ja Täpp» (suures saalis).
Tänasest algaval puhkuste kõrghooajal saavad hoogu jutud, et kõik kohad, kus lõõgastuda ja suve nautida, on juba kas välja üüritud või on hirmkallid. Kumbki jutt ei vasta põrmugi tõele.
Nii on see alati olnud, kuid viimastel suvedel justkui ekstreemsemal moel – stalinistliku kortermaja kivikontidesse pugenud kuumus ei lahku sealt enam isegi ööseks. Selle roiutavas lämbuses on raske mõelda, raske midagi ette võtta. Jõukohane on lebada varjus, võtta telefon ja lugeda sotsiaalmeediasse postitatud ridu: «Kui sees siis olin, oleks keeva klaasi/ma viskunud, et jahutada ennast,/nii koletu see kuumus tundus mulle.» Poleks kunagi uskunud, et Dante purgatooriumikannatused Harald Rajametsa tõlkes mind niimoodi kõnetavad.
Vaata, kuidas tuhanded noored kõrvetavast päikesest hoolimata Kalevi staadionil tantsupeo esimesel etendusel rõõmsalt jalga keerutasid!
Maastikuarhitektide maailmaorganisatsiooni juht Bruno Marques on nagu kaasaegne rändjutlustaja, kes sõidab riigist riiki, kohtudes mõjukate poliitikakujundajatega, rääkides kliimamuutustest ning üha kasvavate linnade elamisväärsemaks muutmise võimalustest. Oma napi Eesti-visiidi jooksul jõuab ta pidada loengu Tartus ja Tallinnas ning viimase vaba tunni enne kojulendu Uus-Meremaale pühendab ta Postimehele.
