Sloveenias Mariboris lõppes laupäeval Euroopa noorte olümpiafestival. Eesti noorte judokoondisele oli see väga edukas võistlus, sest esimest korda pärast 2007. aastat jõudis eestlane finaali. Eesti koondise liider ja Tartu Olümpiko judoklubi kasvandik Emma-Melis Aktas tegi tüdrukute raskekaalus vägeva võistluse ja saavutas hõbemedali.
Tartul on teadupärast väga rikas ajalugu, aga ta seisab silmitsi ka põneva tulevikuga. Mina näen selles peamiste teemadena keskkonda, haridust, innovatsiooni, sotsiaalset heaolu ja kultuuri.
Igaüks saab vahel elult kõrvetada. Kas «Hõbedase udu» lavastajal ja stsenaristil Sacha Polakil just selline ütlus kõrvus kõlas, kui ta oma filmi peategelast välja mõtles, aga ilmselgetel põhjustel liikus minul kui vaatajal mõte just selle kujundliku väljendi peale. Sest see on ka otsene tõdemus: «Hõbedase udu» peategelane Franky on nii palju põletada saanud, et tema armid ja valu on tervele maailmale näha.
Tuttav kurtis just, et tema lapsel on eluisu täitsa läinud. Põhjuseks suvetöö kirjanduses ja matemaatikas, mida laps peab järele vastama augusti lõpus. Augustilõpu järelevastamise õnnestumisest sõltub selle lapse jaoks see, kas ta kukub koolist välja või saab teistega koos järgmises klassis jätkata.
Läinud nädala alguses sattusin Tartus Emajõe randa, kus liival toksisid rannavõrkpalli keele järgi oletades türklased. Igatahes olid nad tumedat verd ja rääkisid mulle arusaamatut keelt, mis viitas nende lõunamaisele päritolule. Neid oli kokku kuus, nad olid eemalt hinnates vanuse poolest kahekümnendate keskel, ja peagi saabus neid veel kaks.
