„Miks Ada, kuramus, nõnda tegi, ta ju tappis iseennast...“
„Vaesekene, seal kangi all ta seisis. Ükskõik mis ilmaga,“ kangastub Anne Vellile tänini silme ees pilt, kuidas Ada Lundver, Eesti vist ainuke tõeline filmitäht, kes kunagi kogenud sedavõrd suurt armastust, lugupidamist, tähelepanu ja austust nii Eestis kui ka kogu Nõukogude Liidus, pidi kinomaailmast hüljatuna taasiseseisvunud Eesti karmidel algusaastatel Viru tänaval asunud kohvik-restoranis tänapäeva keeles sisseviskajana elatist teenima.