Eesti keeles on käibel sellised veidi orwelliliku hõnguga sõnad nagu «õigekeel» ja «õigekeelsus», mille tähendus on tegelikult üsna süütu. «Õigekeelsus» on defineeritud «Eesti keele seletavas sõnaraamatus» kui normikohane keeletarvitus. «Õigekeel» ei ole sõnaraamatutesse jõudnud, kuid esineb näiteks õppematerjalides ja selle all mõeldakse normi, millele normikohane keeletarvitus vastab.
