Sigur Rósi pärast kümneaastast vaheaega ilmunud kaheksas kauamängiv «Átta» on selja taha jätnud eelmise plaadi «Kveikur» (2013) kohati kaunikesti agressiivsena mõjuva, industriaalrokini paisunud eksperimendi ning naasnud talle rohkem omaste, pigem ambient’like ülevate helide eufoorilise voolu juurde.
Sel suvel saab Tallinnas Kumus vaadata Tõnis Saadoja isikunäitust «Kõrgus merepinnast», mis on osa muuseumi tänavusest keskkonnateemalisest programmist «Kunst antropotseeni ajastul», Tartu kunstimuuseumis on tema ja Paul Kuimeti tööd näitusel «Maastik kulgeb läbi maja». Saadoja tööde vahel nendel väljapanekutel on nii ühis- kui eraldusjooni, ent kogu tema viimase aja loomingut kannab sihipärane otsing.
Maakeral puudub 2,2 miljardil inimesel juurdepääs ohutule joogiveele ning üle poolel elanikkonnast ehk 4,2 miljardil puuduvad kaasaegsed kanalisatsiooniteenused (WHO/UNICEF, 2019). Veekasutus põllumajanduses moodustab 70 protsenti kogu veekasutusest, samas kui aastas taaskasutatakse kogutud reoveest (165 miljard m3) ainult kaks protsenti. On viimane aeg suhtumist muuta ja hakata reovett käsitlema mitte kui tülikat jäädet, vaid kui ressurssi.
«Mis nüüd saab?» Meie väikse innuka laulupeoliste seltskonnaga liitunud brasiillanna kössitas koos meiega lausvihmas lageda taeva all nagu kilekurk, laulukaare alt rõkkavasse mudilaskooride «Sokki ja kummikusse» kärgatas pikselöök. Mõned kiirustasid väravate poole, aga üldiselt oli pealtvaatajate ala sama tihedalt publikuga kaetud kui päiksepaistelise kontserdi alguses. Brasiillanna kuulas õudusega ära mu vastuse – «Me ei tee midagi, pidu läheb edasi» – ja mõõtis pilguga üle tuhandete vettinud «kilekurkide».
Unistused on ellu viimiseks, pärinegu nad kasvõi siiralt idealistliku lapsepõlve aegadest. Isiksuse tundelisel kujunemisajal avardavad meie maailmamõistmist tugevasti ka loetud raamatud. Mõni lugemiselamus võib olla aga sedavõrd eristuv ja puudutav, et saab ajendiks suuremale unistusele või isegi kinnisideele.
Taolisi kirju potsatab tänapäeval meilipostkasti peaaegu igaühele, kes midagi tarbinud on: «Tähtis küsitlus!», «Ootame tagasisidet!», «Teie arvamus on oluline!».
Stockholmis Lidingö saarel, umbes veerandtunnise sõidu kaugusel sadamast, asub kõrgemal linnakärast imeline oaas, kuhu minnes satud otsekui teise reaalsusse. Mõneks hetkeks satud segadusse, kas tegemist on ikka karge põhjamaa või Vahemere-äärse Itaalia terrassaiaga.
Esmapilgul võib olla keeruline sõdade juures midagi positiivset näha, kuid moe perspektiivist vaadates on sõjalised konfliktid meie garderoobidesse küllalt palju uut tüüpi esemeid toonud.
